Variant888 loobumine

SOOVITUS: PARIM CFD-BROKER

Kuidas kooselu taimedega ja nende parem tundmine välja näeb, sellest kirjutavad numbris omaenda kogemusest taimefüsioloog Ülo Niinemets , kirjanik Jaak Kaplinski ja ajaloolane Kate Brown . Niinemets kirjutab oma vanaisa Kasahhi herbaariumi põhjal lahti loo taimede juurde jõudmisest, Kaplinski jutustab oma taimevaatlustest Samose saarel koroonakarantiini viljastavates tingimustes ja Kate Brown vahendab vaatlusi Ameerika koduaiast, mis panevad teda ümber mõtestama inimkonna ajalugu, sh meie sõltuvust taimsetest eluvormidest.

TEI versioon Riigikogu stenogrammidest (toimetatud variant

Ma ei eita sugugi, et vahest elan mineviku Narvas rohkem kui tänases. Võib-olla ongi mul kunagise Narva inimeste seas rohkem tuttavaid kui tänaste hulgas. Väga võimalik, et see on mingi toimetulekumehhanism. Komme palju taha vaadata ja teadvustada korraga rohkemaid aegu kui praegune pole mulle võõras ka üldises plaanis. Sellega seoses meenub üks kurioosne lugu.

Uudistesaal - Remove Spyware & Malware with SpyHunter

Kogu efektiivsuseretoorikast hoolimata on ebaselge, kas Frankfurdi köök naiste töökoormat tegelikult vähendas – selle arhitektuuri „sümboolseks kliendiks“ oli varasema laiendatud perekonna asemel tuumikpere, kus kodutöid polnud kellegagi jagada ka juhul, kui naine käis täisajaga tööl. Väidet, et selline „teaduslik disain“ lisab kodutöödele professionaalset väärikust, on aga peetud suisa naeruväärseks, kui eeskujuks on olnud pigem liinitööline, kes teeb täpselt väljamõõdetud, korduvaid, nüristavaid liigutusi.[65] Naise vabastamise asemel võib Frankfurdi köögis samahästi näha ka naise taaskodustamis-
ideoloogia toetajat.

Eesti_co2_2050 by Arengufond Energiaühistud - Issuu

Tuumajumalus
Pommita mu sydant nagu soovid
Oma tõe neutronitega
Muuda mu silmad kollasteks salpeetertähtedeks
Salamisi võtan ma tuvi tarkusega vastu
Oma surma ja ylestõusmise

Minu töökoht on Narva kohtumaja, aga see ei tähenda, et ma alati seal töötaksin. Väga sageli töötan ma kodus, Tallinnas. Üllatavalt tihti teen tööd mõnes Elroni oranžis rongis, mis on saanud kahe linna kõrval mulle omalaadseks kolmandaks koduks. See kõik – pidev liikumine suunal ida-lääs-ida, tunnid rongis, Narva kui piirilinn ja koht, kus tunnen end emakeele tõttu justkui pagulasena – on liminaalne elu. Ainitine toimimine üleminekuseisundis paneb endalt küsima, kuhu ma kuulun, ja kui vastus on teada, siis seda pidevalt üle kordama. Ma pole kunagi mõelnud oma väga ühemõttelisele ja turvalisele eestlase identiteedile rohkem kui nüüd.

Ühel päikesepaistelisel pühapäevahommikul Londonis jõime naisega kohvi ja tegime päeva veetmiseks plaane. Me mõlemad pidime natuke tegelema sisseostudega – tema vajas kleiti mõnest talle meeldivast kauplusest, mina olin otsinud võrgus välja teatud kingad ja teksased, kuid tahtsin neid ise proovida. Me kavatsesime sõpradega pargis hilise hommikueine võtta ning pärastlõunal pisut meelt lahutada.

Natuke paremad lood on Eesti kahe riikliku tähtpäevaga – emade- ja isadepäeva tähistamine on sisse põimitud nii lasteaia kui ka kooli ellu. Ehk siis Eestis haridust omandav laps puutub suhtluskeelest sõltumata kokku mõlema tähtpäeva juurde käivate tegevustega. Sõltuvalt vanusest võib see olla joonistamine-kirjutamine vms ühistegevus, aga kindlasti on siin aastate vältel olnud muutusi selles suunas, et nende tähtpäevade tagasihoidlik tähistamine toimub samadel alustel nii eestlaste kui nooremapoolsete kohalike venelaste seas.

Sõltumata aastaajast jookseb mu akna eest mööda kasse – halle, triibulisi, punaseid, musta-valgekirjusid, kollaseidki, aga alati jultunult enesekindlaid. Sageli näen neid suunduvat idast (Narva jõe ja Vene konsulaadi poolt) läände, päike selga pleegitamas. Enamasti lõpetavad nad teekonna sellega, et sukelduvad Kaitsepolitseiameti piirdeaia alla ja kaovad siis mu vaateväljast. Kelle heaks nad ses vastandlike huvide linnas töötavad, küsin endalt vahel. Tõenäoliselt ei esinda nad muud kui rahvusvahelist kaslust, tõden siis sama targalt.

Andrei Kuzitškinil, poliitilisel pagulasel Venemaalt, puudub võimalus tõestada oma erilisust eesti keele kaudu. Ta annab sellest teada teistmoodi – tuletab lugejale meelde, et siinsed venelased teda ei armasta. Loomulikult mitte sellepärast, et ta on vitriinivenelane: „„Vene Lasnamäele“ olen ma ideeline vaenlane kultuursemas vene inforuumis olen ma võõras ja konkurent. Ma muidugi mõistan, et minu ekspertarvamus haavab rängalt paljude vene ajakirjanike ja teatritegelaste enesearmastust.“

ALUSTAGE KRÜPTOVALUUTAS KAUPLEMIST

Jäta kommentaar